Eesti filmid on viimastel aastatel jõuliselt esile kerkinud – mitte ainult kodumaise publiku seas, vaid ka rahvusvahelistel festivalidel, voogedastusplatvormidel ja kriitikute arvustustes. Tänapäeva Eesti kino ei ole enam pelgalt väikeriigi nurgatagune katsetusplats, vaid tõsiseltvõetav osa globaalsest filmimaailmast. Mis siis on muutunud, mis teeb Eesti filmid eriliseks ning kes on need loojad, kes meie lugusid suurele ekraanile toovad?
Kodumaine filmikunst: kvaliteet kasvab, iseloom säilib
Eesti kinokunst on alati kandnud tugevat isikupära – olgu selleks vaikne melanhoolia, must huumor või sügav eksistentsiaalne mõõde. Kuid tehniline tase, stsenaariumide tugevus ja režissööride ambitsioon on viimastel aastatel kasvanud märgatavalt. See peegeldub filmide tootmisväärtustes, näitlejatöös ja ka rahastuses, mis võimaldab julgemalt ette võtta rahvusvahelise potentsiaaliga projekte.
Üks murranguline tegur on kindlasti olnud filmiharidus, mille areng Eestis on loonud tugeva põhja uue põlvkonna loojatele. Eesti Kunstiakadeemia, Balti Filmi- ja Meediakool ning Tartu Ülikooli audiovisuaalsed erialad koolitavad filmitegijaid, kelle tööd ei jää sugugi alla Euroopa filmikoolide vilistlastele.
Kes on need, kes suunda loovad?
Eesti filmirežissöörid on olnud Eesti filmimaastiku pulss. Üheks säravamaks näiteks on režissöör Tanel Toom, kelle 2023. aastal valminud film Sentimeeter päevavalgust pälvis kiitust nii kodumaal kui ka festivalidel. Toomi tugevus seisneb tema oskuses ühendada filosoofiline sügavus visuaalse jõulisusega – tema filmid räägivad küll Eestist, kuid nende sõnum on universaalne.
Lisaks Toomile väärivad esiletõstmist ka Moonika Siimets (Seltsimees laps), Priit ja Olga Pärn (animatsiooniklassika), Veiko Õunpuu (Free Range, Püha Tõnu kiusamine) ja Anna Hints, kelle dokumentaalfilm Savvusanna sõsarad võitis 2023. aastal mainekal Sundance’i festivalil auhinna. See pole pelgalt erand – see on märk liikumisest uude kvaliteedifaasi.
PÖFF ja rahvusvaheline tähelepanu
PÖFF, ehk Pimedate Ööde Filmifestival, on olnud Eesti filmi üks tähtsamaid aknaid maailmale. See pole pelgalt platvorm, kus näidatakse uusi filme – see on kultuuriline ristmik, kus Eesti film saab esitleda end rahvusvahelisele kriitikale, tootjatele ja levitajatele. Aastas ligi 80 000 külastajat meelitav festival toob Tallinnasse maailma tipptalente ning avab kohalikele tegijatele võimalusi, mida väikeriik muidu ei saaks.
PÖFFi kaudu on mitmed Eesti filmid jõudnud rahvusvahelisse levikusse – olgu selleks Saksamaa arthouse-kinod või voogedastusplatvormid nagu MUBI ja Netflix.
Tänapäeva Eesti kino žanriline mitmekesisus
Kui varasemalt peeti Eesti filme peamiselt draamade või kunstfilmide valdkonda kuuluvaks, siis nüüd leiab repertuaarist järjest rohkem žanrilist mitmekesisust. Näiteks ulme, psühholoogiline thriller, noortefilm ja komöödia on saanud värske tõuke. Martti Helde film Skandinaavia vaikus näitab, kuidas vaikust võib kasutada pinget loova tööriistana, samas kui Rainer Sarneti November tõestab, et mütoloogia, must huumor ja visuaalne hullus võivad koos töötada ülimalt mõjuvalt.
Samuti väärib mainimist hiljuti linastunud noortefilm Taevatrepp, mis puudutas tuhandeid vaatajaid oma ausa ja emotsionaalse lähenemisega. Publik ei oota enam lihtsalt “Eesti filmi” kui kategooriat – oodatakse tugevat lugu, professionaalset teostust ja tähenduslikku kogemust.
Uus põlvkond ja nende maailmavaade
Tänane noor filmitegijate põlvkond – olgu nad režissöörid, stsenaristid või operaatorid – toovad ekraanile värskeid vaatenurki. Neid ei seo vanad mallid ega hirm eksperimenteerida. Nad mõtlevad rahvusvaheliselt, reisivad palju, õpivad välismaal ja toovad siia kaasa uue energia. Kuid nad ei unusta oma juuri – nad räägivad lugusid, mis on juurdunud Eesti kultuuri, ent avatud maailmale.
See tasakaal lokaalse ja globaalse vahel on Eesti filmi uus tugevus. Film ei pea olema suur-eelarveline, et mõjuda suurelt. Väikeste ressurssidega, aga suure südamega loodud filmid – need on Eesti kinokunsti trump.
Rahvusvaheline tunnustus: mitte juhus, vaid muster
Kui Eesti film võidab auhinna või pääseb suure festivali programmi, siis see pole enam haruldus. See on märk rahvusvahelisest tunnustusest, mida oleme järjekindlalt kogunud. Edukust ei määra enam ainult vaatajanumbrid, vaid mõju – kultuuriline, emotsionaalne, mõtteline.
Eesti filmid saavad järjest rohkem tähelepanu Euroopa koostööprojektides, kaasrahastuses ja levituses. Eesti kui filmiriik on rahvusvahelises kaardil – mitte ainult kaamerataguse tööjõuna või soodsa võttepaigana, vaid ka kui ideede, tugevate lugude ja omanäolise visiooni allikas.